Ajasin täna oma kallima talvekorterist välja. tuul vihises kõrvus, rattatee oli sile ja sirge, kodarad heliksid päikese käes, kummid vurasid afaldil nõnda meeldiva nurruva häälega.... oo rattaromantika.
jõudsin koduukseni, äkitselt -- kraks!! täitsa lõpp, kett katki!
käed on õlised ja meel nüüd must.
No comments:
Post a Comment