esimene üllatus tabas mind koolis, kui see kuradi valgevene kellavärk otsustas filmi poole pealt kuidagi kortsu tõmmata ning edasine pildistamine oli selle isepäise hunniku pärast võimatu.
teise üllatuse valmistas aga üks aparaadis pesitsev voltaire (vist juba tehases kaamerasse installeeritud), kes oma suva järgi valgustas ära pooled säritatud kaadritest. vot nii
samas need pildid, mis õnnestusid, olid üsna okeid. näiteks seesamune oktoobrikuine koosolek (allpool).
NB! eriliseks teeb mu plastamassjulla see, et tegemist on poolkaader kaameraga ( mis tähendab? = fotokas teeb kaks kaadrit ühele tavalisele negale, seega kogu filmile peaks idee järgi mahtuma 72 pilti). kaks hetke ühel paberfotol!
